Link originaalpaberile - “Interneti-pornograafiasõltuvuse neuroteadus: ülevaade ja värskendus” (2015)
- Paljud teised eksperdihinnanguga dokumendid on ühel meelel, et Prause et al., 2015 toetab pornofüüsika mudelit: Läbivaadatud kriitika Prause et al., 2015
Väljavõtte kriitika Prause et al., 2015 (tsitaat 309)
Hiljuti avaldati veel üks EEG uuring, mis hõlmas kolme samast autorist [309]. Kahjuks kannatas see uus uuring paljude samade metodoloogiliste probleemidega, nagu eelmine [303]. Näiteks kasutas ta heterogeenset ainevaldkonda, teadlased kasutasid sõeluuringu küsimustikke, mida ei ole patoloogiliste interneti pornograafia kasutajate jaoks valideeritud, ja neid ei kontrollitud teiste sõltuvuse või meeleoluhäirete ilmingute suhtes.
Uues uuringus Prause et al. võrreldi interneti pornograafia sagedaste vaatajate EEG-aktiivsust kontrolliga, kui nad nägid nii seksuaalset kui ka neutraalset pilti [309]. Nagu oodatud, suurenes mõlema rühma puhul LPP amplituud neutraalsete piltide suhtes, kuigi amplituudi suurenemine oli IPA subjektide puhul väiksem. Oodates suuremat amplituudi interneti pornograafia sagedastele vaatajatele, märkisid autorid: „See muster ilmneb erinevalt narkomaania mudelitest”.
Kuigi narkomaania uuringutes on näha suuremat ERP amplituudi vastusena sõltuvusnäitajatele neutraalsete piltide suhtes, ei ole praegune järeldus ootamatu ja sobitub Kühni ja Gallinati tulemustega [263], kes leidsid, et seksuaalsetele piltidele reageerides on rohkem kasutamist korreleerunud vähem aju aktiveerumisega. Arutelu sektsioonis tsiteerisid autorid Kühnit ja Gallinati ning pakkusid harjumuse kui madalama LPP-mudeli kehtiva selgituse. Kühni ja Gallinati pakutud täiendav selgitus on aga see, et intensiivne stimulatsioon võis põhjustada neuroplastilisi muutusi. Täpsemalt, kõrgema pornograafia kasutamine korreleerub madalama hallmaterjali mahuga seljastriatumis, mis on seotud seksuaalse erutusega ja motivatsiooniga [265].
Oluline on märkida, et Prause et al. olid vastupidises suunas oodatud [309]. Võib eeldada, et interneti pornograafia ja kontrollide sagedastel vaatajatel on sarnane LPP-amplituud vastuseks lühiajalisele seksuaalsele pildile, kui Interneti pornograafia patoloogiline tarbimine ei avalda mõju. Selle asemel näitasid Prause et al. [309] soovitab, et interneti pornograafia sagedased vaatlejad kogevad harjumusi piltidele. Seda võib loogiliselt paralleelselt pidada tolerantsusega. Tänapäeva kiire internetiühenduse maailmas on väga tõenäoline, et interneti pornograafia kasutajate sagedased tarbijad vaatavad seksuaalfilme ja videoid erinevalt klippidest. Seksuaalsed filmid tekitavad rohkem füsioloogilisi ja subjektiivseid ärevusi kui seksuaalsed pildid [310] ja seksuaalsete filmide vaatamine vähendab huvi ja seksuaalset kujutist seksuaalsete piltide vastu [311]. Kokkuvõttes viivad Prause jt ja Kühn ja Gallinat uuringud järeldusele, et interneti pornograafia sagedased vaatajad vajavad suuremat visuaalset stimuleerimist, et tekitada aju vastuseid, mis on võrreldavad tervete kontrollide või mõõdukate pornotarbijatega.
Lisaks on välja antud Prause et al. [309et „Need on esimesed funktsionaalsed füsioloogilised andmed isikute kohta, kes teatavad VSS-i reguleerimisprobleemidest” on problemaatiline, sest see jätab tähelepanuta varem avaldatud uuringud [262,263]. Lisaks on oluline märkida, et üks peamisi väljakutseid aju vastuste hindamisel interneti pornograafia sõltlaste vihjele on see, et seksuaalsete stiimulite vaatamine on sõltuvust tekitav käitumine. Seevastu kokaiinisõltlaste katse-reaktiivsuse uuringutes kasutatakse kokaiinitarbimisega seotud pilte (valged jooned peegelpildil), mitte aga neid, kes tegelikult kokaiini tarbivad. Kuna seksuaalsete kujutiste ja videote vaatamine on sõltuvust tekitav käitumine, peavad Interneti-pornograafia kasutajate tulevased aju aktiveerimise uuringud olema ettevaatlikud nii eksperimentaalses disainis kui ka tulemuste tõlgendamisel. Näiteks vastupidiselt Prause et al. [309], Voon et al. valisid selgesõnalise 9-sekundi videoklipid oma reaktiivsuse paradigmas, et paremini kokku leppida interneti pornoinvestoritega [262]. Erinevalt ühe sekundi kokkupuutest piltidega (Prause et al.309]), tekitas 9-teise videoklipiga kokkupuude internetipõhise pornograafia rasketel vaatajatel suuremat aju aktivatsiooni kui ükskordne kokkupuude fotodega. Veelgi enam, autorid viitasid Kühni ja Gallinati uuringule, mis avaldati samal ajal kui Vooni uuring [262], kuid nad ei tunnustanud Voon et al. vaatamata oma kriitilisele tähtsusele uurida kõikjal oma raamatus.
;
